Trennis käivad paljud, aga kui paljud korjavad sealt jäädvustusi? Üksjagu on neid, kes teevad mõnda sotsiaalmeedia kanalisse postituse, olgu selleks videoklipp, story või pilt, pildiseeria. Sellega kipub aga sageli kaasnema üks suur miinus – sinu enda käsi mobiili hoidmas.
Poleks nagu suurem asi probleem, kui ei oleks kolme olulist faktorit, mida siinkohal arvesse võtta.
Esiteks kõige labasem – pildimasin ise. Parim fotokas on see, mis on sul parasjagu kaasas? Ei, mobiil on küll asjalik, aga ta ei hakka kunagi (söön ma oma sõnu viie aasta pärast ?) asendama korralikku kaamerat. Samuti ei kipu egoboosti ootel sportlane arvutis mingit järeltöötlust tegema värvide, teravuse või rohelises särgis taustakargaja elimineerimise näol, vaid filter peale ja internetti. Lisaks kaasneb korraliku kaameraga sageli ka asjalik mees, kes selle pildi kadreerib.
Fotograafist sõltub ei vähem ega rohkem, kui terve pilt. Selfie suurim häda kipub olema see üleloomulikult suur mobiil ja käsi keset pilti või siis kerge moosivarga pilk ennast või oma mobiili uurimas. Ei salga, et endalgi on selliseid üksjagu, aga kohe kuidagi ei taha oma pildipanka üle küllastada neist iseklõpsitud kaadritest…Ei tasu arvata, et kõlbab ainult palgaline fotograaf ja muu on jama. Nii see ka ei ole, kuid päris fotograaf on võimeline andma täiesti uue dünaamika ja sügavuse piltidele, kus ise või sõbraga kahekesi ilmselt ei saa lähedalegi. Unustada ei tohi ka kaadritagust ehk siis välku ja muud lisavarustust, mis üles seatud. Sõbra tehtud pildi peamine eelis on hoopis teised vaatenurgad ja võimalus jäädvustada eri asendist harjutusi. Pluss pole pildi fookuses su enda mobiil!
Viimane punkt on praktiline ja ka filosoofiline. Jäädvustada tasub ennast lasta ka mälestuste nimel. Kui vormipilt on entusiastlike sportlaste teema, siis ilusaid pilte endast tahaks ju me kõik? Sportlasena olen ma korduvalt vaadanud vanu kaadreid, et kõrvutada uutega. Muutused ja edasiminekud poseerimises, lihasmassis, tehnikas isegi – kõik on pildilt nähtav. Mida paremini on hetk tabatud, seda sisukamat infot sealt välja loeb. Lisaks vana hea nostalgia.
Võrdlusmoment on siin üsna tugev, kuid ei tasu unustada ka võistluse suvaline hetk versus kodune sätitud klõps. Igal juhul, 2015 ja 2016 aasta aprill, olge lahke!
Igal juhul soovitan end ise pildistada, lasta pildistada ja eriti hea, kui mõned pildid oleks ka oma ala spetsialisti poolt tehtud! Alati võib katsetada ühte või teist tuttavat fotograafiasõpra, kuid minu poolt on parimaks tituleeritud Siim Kinnas. Ehk kes ei soovi seiklema hakata, sel on võimalus minna kindla peale välja. Koostöö temaga on tõesti kihvt ja vägevaid pilte lausa lendab!
Trennis näeme!
Siim