Peamiselt jagaks ma selle kaheks komponendiks: esimene neist oleks süsteem ehk kava ehk (sõja)plaan, mille järgi tegutseda. Teine oleks järjepidevus ehk aeg, mille jooksul süsteemi rakendad. Maakeeli – kaua sa seda kava tegid?
Asi ei olegi niivõrd selles ajalises komponendis, vaid kas sul on üldse mingisugunegi süsteem mille alusel treenid või on selline kaootiline edasi-tagasi kulgemine masinate vahel. Mitmed uuringud ütlevad, et ega ei peagi põikpäiselt taguma konkreetse plaani järgi vaid tuleb anda korralik, kestev ja mõõdukalt väsitav impulss kehale ja lihastele. Vahemärkuseks ütleks, et see kehtib siiski väikese treenijaskonna kohta, palju universaalsem tõde on plaani alusel oma lihaste süsteemne koormamine. Lisaks on algajal psüholoogiliselt pidev positiivne tagasiside, kui ta progresseerub kilode või kordustega, omaloomingu puhul pole muust lähtuda kui sisetundest. See meenutab kummilindi paradoksi: treeningvahendina geniaalne, aga keegi ei kasuta. “Mees, näita mulle kilosid mitte mingit kummi!”
Nüüd järjepidevuse juurde. Kas ma peaksin vahetama kava iga kuu või kolme tagant on üksjagu kinni ikkagi treenijas endas. Kui googeldada misiganes lihastele harjutusi, siis peale viiendat klikki on selge, et mingi osa harjutusi on ühisnimetaja ja ülejäänu siis kunstiline täiendus. Kavadega on teatud analoogia: kui mõni harjutus lihtsalt töötab, siis on seda ikkagi mõtet teha ka. Siinkohal ei hakkaks lahkama nimekirja etematest harjutustest, vaid nimetagem seda tulevikumuusikaks. Mõni sportlane võib teha aasta aega samu või põhiosana samu harjutusi ja saada tulemusi, mõni teine võiks justkui iga paari kuu taha neid vahetada, miks see nii on?
Peamiselt on see seotud inimese endaga. Mõni on väga järjepidev, keskendunud, üritab anda viimast iga trenn. Teine on justkui analoogne sportlane, aga tüdineb kiiremini, ihkab vaheldust ja eksootikat. Sageli on see kavade tihe vahetamine seotudki sellega, et treenitav (või treener) tahab midagi katsetada ja usub, et kui nüüd mõned uued asjad sisse võtta, siis on areng kiirem. Tegelikult on müriaad harjutusi laboritingimustes läbi uuritud ja teatud parameetrid ära nähtud, mistõttut teeb iga vähegi tõsisem harjutus midagi head nii kuu kui kaheksa kuu möödudes. Sellegipoolest on kavadega zonglöörimisel ka mitmeid põhjendusi, millest tavalisim võiks olla ajavälba jooksul mõne lihasgrupi või liigutusvilumuse forsseerimine.
Eesmärk on ikkagi jõu juurdekasv ja hüpertroofia, selleni viib meid järjepidev lihaskiudude mehaaniline koormamine.
Siinkohal otsisin ma välja valiku märkmike, kus on aastatepikkused trennid kirjas. Seal on kavade, korduste, kilode ja ka vigastuste ja enesetunnete kohta märked olemas, mistõttu oli hea järge pidada nii arenguga kui ka mõne vigastusest paranemisega. Ega pea ei ole prügikast, mis iga kordust või kilo meeles peaks pidama!
Trennis näeb!
Siim